Ikka veel ahelates?

Aastaid pidin oma koeraga alati, kui metsa jalutama läksime, ümber batuudi ringi minema. Lõpuks, kui lapsed suureks kasvasid, otsustasime abikaasaga selle maha võtta. Tundsin rõõmu mõttest, et batuut ei jää meile jalutuskäikudel enam ette. Eeldasin, et ka koer on selle üle sama rõõmus, kuna tema jalutusrihm takerdus ühtelugu batuudi jalgadesse. Minu üllatuseks läks koer meie esimesel jalutuskäigul pärast batuudi eemaldamist kangekaelselt mööda vana rada, selle asemel, et kasutada uut avarat käimisruumi, ja mina järgnesin talle. Vana takistus oli kadunud, aga me käitusime nii, nagu olnuks see endiselt seal.

See kogemus meenutas mulle, mis võib juhtuda, kui saame usklikuks. Kui võtame Kristuse vastu, tehakse meid uueks ja patul ei ole meie üle enam võimu. Seepärast küsisin endalt: “Miks ma ikka veel hirmuga heitlen?” Sain aru, et mind hoidis hirmu-probleemi küljes sama jõud, mis hoidis mind ja mu koera sissetallatud rajal – harjumus. Koer ja mina valisime jätkuvalt mugava ja turvalise raja, mis ei nõudnud erilist otsustusvõimet. Samamoodi võime isegi pärast Kristuse vastuvõtmist rühkida mööda vanade mõttemustrite radu, kuid ometi on meil nende üle uus vägi. Võime teadlikult valida vanadest viljatutest mõtte-mallidest loobumise ja kõndida vabaduse teel.