Elav tänu

Alati, kui kuulen lugu kümnest pidalitõbisest, imestan, et ainult üks neist tuli tagasi Jeesust tänama. Jeesus oli ju ometi neile elu tagasi andnud. Neid oli vaevanud kohutav nahahaigus, mis muutis nad väljatõugatuiks. Jeesuse tegu võimaldas neil oma pere juurde tagasi minna ja saada jälle osaks kogukonnast. Jeesus andis neile elu. Milline kingitus! Kuid ainult üks tuli tagasi tänama.

Mul on väga lihtne näidata näpuga pidalitõbistele, kes ei tulnud tagasi. Võin küsida: “Kuidas nad võisid nii tänamatud olla?” Ometi tean enda elu üle järele mõeldes, et sarnanen neile üheksale, kui olen nii haaratud oma toimetuste petlikust tähtsusest, et unustan Jumalat tänada. Ka mind tehti vabaks kohutavast haigusest, patust, mis oleks mind ilma mu Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuseta muutnud väljatõugatuks, nagu neid üksi surema määratud pidalitõbiseid. Pääste väärib minu pidevat tänu, kuid Jumal läheb veel kaugemale, andes meile õnnistust õnnistuse peale. Olen otsustanud tänada, ja mitte üksnes tänupalvete, vaid ka oma elu kaudu. Tänuliku meelega elamine aitab meil paremini tunnistada sellest, mida Jumal on meie heaks teinud.