Kõlblikkus Jumalalt

Suure osa mu elust täitis mind hubris (ülemäärane uhkus või enesekindlus). Minu põhimõte oli: “Jumal on mulle andnud võimed ja vahendid ning ma austan teda, kasutades neid oma ülesannete täitmiseks.” Ma ei küsinud kunagi, kas võimalused ja väljakutsed, mis minu teele tulid, olid kooskõlas Jumala plaaniga. Ja isegi kui ma läbi kukkusin, omistasin ma läbikukkumise iseendale, oma puudulikkusele. Lõpuks ma tavaliselt siiski palusin Jumala abi, kuid palve oli alati mu viimane abinõu.

Ent ühel päeval, kui olin rõhutud, kuna mu aeg ja energia olid otsakorral, jätsin oma tegemised pooleli, langesin põlvili ja tunnistasin Jumalale oma abitust. Ma andsin kogu oma olemuse Issandale üle, usaldades kõik Jumala kätesse. Mu ajakava muutus kiiresti vähem pingeliseks. Sealt peale olen püüdnud kuulata Jumala juhtimist ja seda järgida. Selle tulemusena otsustasin tulla ära korporatsioonist, kus töötasin, kaotades sellega kaasnenud tunnustuse, privileegid ja rõõmud, ning pühenduda jumalariigi-tööle.

Olen õppinud omistama iga täidetud ülesande, iga ületatud katsumuse Jumalale. Mu palve on, et Jumal annaks mulle tõelist alandlikkust, mille eeskujuks on meie päästja Jeesus Kristus (vt Filipi 2:1–11.)