Sireenid

Lapsena olin alati väga põnevil, kui kuulsin sireeni häält. Suureks saades, kui hakkasin autot juhtima, pahandasin sageli mõnesekundilise viivituse pärast, mida põhjustas plaaniväline seisak või ristmikul ootamine, et päästesõiduk läbi lasta. Mõlemal juhul unustasin intsidendi täielikult niipea, kui sireeni enam kuulda polnud.

Nüüd aga püüan mõelda, kuidas Jeesus sireenidesse suhtuda võiks. Keegi on hädas, võimalik, et elu ja surma vahel vaakumas. Kui ka asi nii hull ei ole, siis on keegi vähemalt liiklusõnnetusse sattunud ja peab tasuma kalleid autoremondiarveid. Pea iga kord, kui kuuleme sireeni, toimub kellegagi kuskil midagi halba.

Kui ma nüüd sireeni kuulen, palvetan nende pärast, kes võivad vigastatud olla. Siis lisan oma “sireenipalvele” palve kõigi asjaosaliste, kaasa arvatud päästetöötajate ja kõrvalseisjate turvalisuse pärast. Sekundi-murdosa-otsused, mida nad teevad, on väga rasked, kui kaalul on teiste inimeste elu või tervis.

Lõpuks võime paluda, et kui satume õnnetuse või ohtliku olukorra tunnistajaks enne, kui päästetöötajad kohale jõuavad, võiksime pakkuda ohvritele abi ja nende pärast palvetada.