Kõik tuleb heaks

Kui mul diagnoositi vähkkasvaja, hakkasid inimesed minu pärast palvetama. Seda tegid minu sugulased, koguduseliikmed ja misjonärid. Eelmisel kuul täitus sellest kaks aastat. Mida aeg edasi, seda enam otsisin vastust küsimusele: miks Jumal oli minu elupäevi pikendanud? Küllap oli tal minu jaoks mingi töö varuks! Olin varem teeninud Keenias, Ugandas, Ecuadoris ja Poolas, kuid nüüd näis, et tervislik seisund ei luba mul enam midagi teha. Hiljuti avanes mulle võimalus kodulinna tagasi pöördumiseks, kus avastasin enda jaoks uue ameti. Leidsin eest paljud vanad sõbrad, kes olid invaliidistunud, kannatasid valude käes, olid vanadekodusse kolinud või seisid lihtsalt vanadusega silmitsi. Nelja nädala jooksul külastasin oma sõpru, aitasin neid autosse ja autost välja, viisin neid sööma ning olin abiks telefonikõnede tegemisel. See oli mulle suureks õnnistuseks. Põen küll vähktõbe, kuid mul pole valusid ega mingeid vaimseid või kehalisi piiranguid, mis takistaksid teisi aitamast. Nüüd, kus olen tagasi kodus, jätkan vabatahtlikuna vähidiagnoosiga patsientide sõidutamist arstivastuvõtule. Tunnen end väga õnnistatuna ja tänan Jumalat selle uue teenimisvõimaluse eest.