Jumala heakskiit

¹Ja Issand ütles Saamuelile: „Kui kaua sa leinad Sauli? Mina olen
ju tema kui Iisraeli kuninga kõrvaldanud. Täida oma sarv õliga ja
mine: mina läkitan sind petlemlase Iisai juurde, sest ma olen tema
poegadest vaadanud enesele kuninga.”
²Aga Saamuel ütles: „Kuidas ma võin minna? Kui Saul kuuleb, siis
ta tapab mu.” Ja Issand vastas: „Võta üks mullikas enesega kaasa ja
ütle: Ma tulin Issandale ohverdama.
³Kutsu siis Iisai ohvrile ja mina õpetan sind, mida sa pead
tegema; siis võia mulle see, keda ma sulle nimetan!”
⁴Ja Saamuel tegi, nagu Issand oli öelnud, ja läks Petlemma. Aga
linna vanemad tulid värisedes temale vastu ja küsisid: „Kas tuled
rahuga?”
⁵Ja ta vastas: „Rahuga. Ma tulen Issandale ohverdama; pühitsege
endid ja tulge koos minuga ohvrile!” Siis ta pühitses Iisaid ja tema
poegi ning kutsus nad ohvrile.
⁶Ja kui nad tulid, siis ta nägi Eliabi ja mõtles: „Küllap on nüüd
Issanda ees tema võitu.”
⁷Aga Issand ütles Saamuelile: „Ära vaata ta välimusele ja pikale
kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale! Sest see pole nii, nagu
inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis
on südames.”
⁸Siis Iisai kutsus Abinadabi ja laskis ta Saamueli eest mööda
minna; aga Saamuel ütles: „Issand ei ole ka teda valinud.”
⁹Siis Iisai laskis Samma mööda minna, aga Saamuel ütles: „Issand ei ole
ka teda valinud.”
¹⁰Nõnda laskis Iisai oma seitse poega Saamueli eest mööda minna,
aga Saamuel ütles Iisaile: „Issand ei ole neid valinud.”
¹¹Ja Saamuel küsis Iisailt: „Kas poisid on kõik siin?” Ja Iisai
vastas: „Noorim on veel järel, aga vaata, ta hoiab lambaid.” Siis
ütles Saamuel Iisaile: „Läkita keegi talle järele ja too ta siia, sest me ei istu
lauda enne, kui ta siia tuleb!”
¹²Ja Iisai läkitas mehed ning laskis ta tuua; ta oli
punapalgeline, ilusate silmadega ja kauni välimusega. Ja Issand
ütles: „Tõuse ja võia teda, sest tema on see!”