Isa kasvatus

Mu isa oli üldiselt väga helde käega ja valmis abivajajatele viimase ära andma. Seda enam üllatas mind tema eitav vastus, kui ma palusin ükskord talt dollarit, et oma klassikaaslasele mänguasja kinkida. Mõtlikult seletas ta mulle, et mänguasi ei ole hädavajadus, vaid lihtsalt tahtmine. Järmisel päeval oli isa kodust ära. Ma avasin ülemise kapisahtli, varastasin sealt hõbedase dollari ja ostsin ikkagi sõbrale mänguasja. Mõni päev hiljem avastas isa dollari kadumise ja arvas kohe ära, kes oli varas. Ta noomis mind tõsiselt ja väljendas oma pettumust, viimaks ta ütles: „Aga ma armastan sind ikkagi ja olen valmis andma sulle kõike, mida sa vajad.”

Kui mõtlen täna sellele, kuidas isa tookord minu sõnakuulmatusele reageeris, siis meenutab see mulle minu taevase Isa armastust, mis saab mulle osaks ka siis, kui ma komistan. Jumal andis meile käsu oma vanemaid armastada (2Ms 20:12). Ma tunnen suurt austust mind kasvatanud isa vastu ning annan au Jumalale tingimusteta armastuse eest, mis on meile osaks saanud.