Katsumuste mõte
Lugege 2. korintlastele 1:3-7
Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab.
2. korintlastele 1:4
Minu emal tekkis kopsutromb ja ta viidi haiglasse. Tal oli sedavõrd raske hingata, et iga hingetõmme tundus olevat viimane. Vaatamata eluohtlikule olukorrale jäi ta siiski ellu. Tänu heale ravile sai ta viimaks haiglast koju ning ma olin Jumalale tänulik nii paranemise kui ka selle eest, et ma sain üle hirmust ema kaotamise ees. Kaks kuud hiljem läksin Barbara-nimelise eaka naise koju, keda ma sageli pühapäeviti kirikusse sõidutan. Ta avas ukse, kuid oli näost valge ning hingas vaevaliselt. Tundsin kohe ära oma ema haiguse tunnused. Kuigi Barbara püüdis mind ära saata, otsustasin ma esmaabi kutsuda. Ta viidi haiglasse ning seal selgus, et mul oli olnud diagnoosi suhtes õigus. Ta sai abi ning paranes. Raviarst rääkis hiljem, et ilma esmaabita oleks ta ilmselt kodus surnud. Ma olin Jumalale tänulik, et minu ema haigus võimaldas mul Barbarat aidata. Vaatamata katsumustele võime olla kindlad, et Jumal toob igast olukorrast esile head.
Palve
Armas Jeesus, luba et meie mineviku kogemused aitaksid teisi nende tänastes katsumustes. Aamen.
Päeva mõtisklus
Jumal toob esile head igast olukorrast.
Palve tulipunkt
Need, keda saan aidata