Kristuse ihu osadus

Meie hooldekodus tähistati ülemaailmse ühtekuuluvuse pühapäeva, mis on üks kirikuaasta eripühapäevadest. Minu ülesandeks oli triikida linikut, millele olid tikitud Jeesuse sõnad minu mälestuseks, ning valmistada ette armulauaelemendid. Vahetult enne teenistuse algust läksin oma kohale kabeli eesosas ja sain seal ehmatuse osaliseks. Nimelt märkasin, et olin kogemata laotanud katte altarilauale tagurpidi ning tikitud tekst oli loetamatu. Mul oli väga piinlik ja ma lootsin sisimas, et keegi eksitust ei märka. Teenistuse ajal kogusin ennast ning kinnitasin endale, et miski ei tohi vähendada armulaua kui sakramendi ilu ja tähendust. See on ju Kristuse ihu ja veri, mida me usus jagame. Seda ei mõjuta ei puudulikult kaetud laud ega leiva suurus või kuju. Pole oluline, kas sakramenti jagatakse uhkes kirikus, džunglihütis või kodutute varjupaigas. Sellest saavad osa kõik, olenemata keelest, nahavärvist või geograafilisest asukohast. Miski ei muuda selle väge. Me kõik võime selle laua ette kummardada mõeldes Jeesuse sõnadele: “Tehke seda minu mälestuseks!”