Mälestused

Kui meie tütar oli kuueaastane, siis olime sunnitud talle rääkima, et tema parima sõbranna vanemad hakkavad abielu lahutama. Tütar puhkes nutma, me püüdsime teda lohutada, kuid sellest polnud abi. Viimaks võtsin ta käekõrvale ja jalutasin lapsega hilisõhtul väljas. Ma ei mäleta, mida ma talle rääkisin, kuid ta nõjatus minu vastu ja me vaatasime üheskoos heledat kuud. Ma olin selle valusa kogemuse ammu unustanud, kuid tütar tuletas seda mulle 30 aastat hiljem meelde. Ta oli ise saanud kasuemaks väikesele poisile, kes nuttis öösiti ja igatses taga oma lihast ema. Mu tütar püüdis last lohutada, kuid tulutult. Siis meenus talle see ammune kogemus ning ta viis poisi õue. Nad vaatasid koos kuud ja pikapeale rahunes laps maha. Meie elus on valusaid ebakindluse hetki, mil Jumal puudutab meid oma armastuse ja armuga. Mälestused sellistest helladest hetkedest toovad lohutust ja rahu, aga ka alandlikkust ja tänulikkust Jumala ees, kes hoolib lapsi aidata püüdvatest vanematest.