Umbrohi

³„Kuulake! Vaata, külvaja läks välja külvama.
⁴Ja külvamisel juhtus, et osa seemet pudenes tee äärde ning
linnud tulid ja nokkisid selle.
⁵Ja osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda,
ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda,
⁶ent kui päike tõusis, siis see närtsis ja kuivas ära, sest
sel ei olnud juurt.
⁷Ja osa seemet kukkus ohakate sekka, ning ohakad tõusid ja
lämmatasid selle ning see ei andnud vilja.
⁸Ja osa kukkus heasse mulda ja andis sirgudes ja
kasvades vilja ning kandis kolmekümne- ja kuuekümne- ja
sajakordselt.”
⁹Ja ta ütles: „Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!”
¹⁰Kui Jeesus jäi koos
kaheteistkümne jüngri ja mõne teisega omaette, küsisid need temalt
seletust nende tähendamissõnade kohta.
¹¹Ja ta ütles neile: „Teie kätte on antud Jumala riigi
saladus, aga neile väljasolijaile ilmneb kõik tähendamissõnades,
¹²et nad
vaadates vaataksid ega näeks
ja kuuldes kuuleksid ega mõistaks,
et nad ei pöörduks ega antaks neile andeks.”

¹³Ja Jeesus ütles neile: „Teie ei tea isegi selle tähendamissõna
tähendust, ja kuidas te siis võiksite mõista mis tahes muud
tähendamissõna?
¹⁴Külvaja külvab sõna.
¹⁵Teeäärsed on need, kuhu külvatakse sõna, ja kui nad vaid
kuulevad, tuleb kohe saatan ja võtab ära neisse külvatud sõna.
¹⁶Ja nõndasamuti on sellega, mis kivisele maale külvati: need
on, kes sõna kuuldes võtavad selle kohe
rõõmuga vastu,
¹⁷ent neil pole enestel juurt, vaid nad on heitlikud; kui
neid siis sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, loobuvad
nad kohe.
¹⁸Ja teised on need, mis ohakate sekka külvati: need on
sellised, kes sõna küll kuulevad,
¹⁹ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik
ahvatlus ja mitmesugused muud himud haaravad neid ja lämmatavad
sõna ära ning see jääb viljatuks.
²⁰Ja kes heasse mulda külvati, on need, kes sõna kuulevad
ja omaks võtavad ja vilja kannavad kolmekümne- ja kuuekümne- ja
sajakordselt.”