Jumal kuuleb

⁷Oma kitsikuses ma hüüdsin Issandat
ja kisendasin oma Jumala poole.
Ta kuulis mu häält oma templist
ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu.
⁸Siis värises ja vabises maa,
taeva alused kõikusid ja põrusid,
sest ta viha süttis.
⁹Suits tõusis ta sõõrmeist
ja tuli ta suust oli neelamas,
tulised söed lõõmasid tema seest.
¹⁰Ta vajutas taeva ja tuli maha,
ja ta jalge all oli tume pilv.
¹¹Ta sõitis keerubi peal ja lendas
ning teda nähti tuule tiibadel.
¹²Ta pani onniks enese ümber pimeduse,
mustavad veed, paksud pilved.
¹³Kumast tema ees
lõõmasid tulised söed.
¹⁴Issand müristas taevast
ja Kõigekõrgem andis kuulda oma häält.
¹⁵Ta ambus nooli ja pillutas neid,
heitis välke ja pani need sähvima.
¹⁶Siis said nähtavaks mere sügavused,
maailma alused paljastusid
Issanda sõitluse läbi
tema sõõrmete tuule puhangust.
¹⁷Ta ulatas kõrgusest käe,
ta võttis minu,
ta tõmbas mu välja suurest veest.
¹⁸Ta päästis minu
mu tugeva vaenlase käest,
mu vihkajate käest,
sest nad olid minust vägevamad.
¹⁹Nad tulid mu kallale
mu õnnetuse päeval,
aga Issand oli mulle toeks.
²⁰Ta tõi mu välja avarusse,
ta päästis minu,
sest tal oli minust hea meel.