Põlvkondade side

Ma pärisin oma õelt selle kohta, kui kaua meie ema oli lugenud no Cenaculo’t (portugalikeelne Päevasõna). Õe vastus kõlas: “Alati!” Kui me olime väikesed, pidasime selle abil alati enne voodisse minekut õhtupalve. Keegi luges kirjakoha, keegi palve ja päeva mõtisklust kordasime kõik koos. Mõtlen sellele ajale rõõmuga tagasi ja soovin, et see oleks ikka veel nii. Õpetussõnad manitsevad meid: “Juhata poiss ta tee peale, siis ta ei lahku sellelt ka vanas eas!” (Õp 22:6) Mu ema oli palju aastaid Päevasõna levitaja. Kui ta ei suutnud seda vanaduse tõttu jätkata, andis ta oma ülesande edasi oma õetütrele, kes võttis seda kui austusavaldust. Meie pere on selle trükise järgmisele põlvele edasi andnud. Mul on olnud kombeks lehti Päevasõnast välja lõigata ning jagada neid inimestele: bensiinijaama töötajatele, piletimüüjatele ja kokkadele minu koolis. Kui mul mõnikord midagi kaasas pole, siis imestavad inimesed: “Kus su väikesed lehekesed on?” Ma tunnen rõõmu oma usu jagamisest ja võimalusest levitada seda, mis on olnud meie perekonnas mitmele põlvkonnale õnnistuseks.