Meie varjupaik

Päevasõna kaastöötajate seminaril anti meile kaheksa minutit aega paarikaupa oma murede jagamiseks. Minule sellest ajast ei piisanud, et esile tuua oma sisemisi võitlusi ja valu, millest olin tookord haaratud. Ometi suutsin end soravalt väljendada ning me mõlemad rääkisime väljakutsetest oma elus. Vestluse käigus selgus, et meie mured olid sarnased. Lisaks mõistsin, et mu hingevalu polnud enam nii ängistav nagu alguses. Tegime mõlemad järelduse, et kuigi ka aeg parandab meie haavu, oleme tõeliselt paranemas siis, kui leiame varju Jumala juures ning saame usu kaudu uut jõudu. Meie usku olid kinnitanud palved ja piiblilugemine. Perekond, sõbrad ja usukaaslased palvetasid ja seisid meie kõrval, kui meid tabasid kahtlused ja meeleheide. Jumal näitas meile, et me pole oma võitlustes kunagi üksi.