Tuhkapäev

¹Hüüa täiest kõrist, ära peatu,
tõsta häält otsekui pasun!
Tee teatavaks mu rahvale nende üleastumine
ja Jaakobi soole nende patud!
²Päevast päeva nad küll otsivad mind
ja tahavad teada mu teid,
nagu oleks see rahvas, kes on õiglane
ega hülga oma Jumala õigust.
Nad nõuavad minult õiglasi otsuseid,
igatsevad Jumala ligiolekut:
³„Miks me paastume,
kui sa seda ei näe,
alandame oma hinge,
kui sa seda ei märka?”
Vaata, oma paastupäeval
te teete, mis teile meeldib,
ja pigistate kõiki oma võlgnikke.
⁴Vaata, te paastute riiuks ja tüliks
ja et lüüa õela rusikaga.
Praegu te küll ei paastu selleks,
et teha oma häält kuuldavaks ülal.
⁵Kas niisugune on see paast, mis mulle meeldib,
päev, mil inimene alandab oma hinge,
et ta painutab oma pead nagu kõrkjas
ja teeb enesele aseme kotiriidest ning tuhast?
Kas sa seda nimetad paastuks
ja Issandale meelepäraseks päevaks?
⁶Eks ole ju mulle meeldiv paast niisugune:
päästa valla ülekohtused ahelad,
teha lahti ikke rihmad,
lasta vabaks rõhutud
ja purustada kõik ikked?
⁷Eks see ole murda oma leiba näljasele
ja viia oma kotta viletsad kodutud,
kui sa näed alastiolijat ja riietad teda
ega hoidu oma ligimesest?
⁸Siis ilmub su valgus otsekui koit
ja su paranemine edeneb jõudsasti.
Sinu õigus käib su ees,
Issanda auhiilgus järgneb sulle.
⁹Siis sa hüüad ja Issand vastab,
kisendad appi ja tema ütleb:
„Vaata, siin ma olen!”
Kui sa oma keskelt eemaldad ikke,
sõrmega näitamise ja nurjatu kõne,
¹⁰kui sa pakud näljasele sedasama,
mida sa ka ise himustad,
ja toidad alandatud hinge,
siis koidab sulle pimeduses valgus
ja su pilkane pimedus on otsekui keskpäev.
¹¹Ja Issand juhatab sind alati
ning toidab su hinge põuasel maal;
ta teeb tugevaks su luud-liikmed
ja sa oled otsekui kastetud rohuaed,
veelätte sarnane, mille vesi
ei valmista iial pettumust.