Varjupaik

Jälgisin oma poega, kes rivistus missioonile lendamiseks lennuväljal koos oma üksusekaaslastega. Mattusin mälestuste tulva alla. Mulle meenus, kuidas ma poega mängukaruga magama panin, kuidas ta mind tugevasti kallistas ning oma naeratusega mulle rõõmu valmistas. Pisarad tikkusid mulle silma ning ma sosistasin veelkord: “Ma armastan sind!” Üksus kamandati marsile lennuki suunas ja mina pöördusin siiras palves Jumala poole. Ma palusin talle kaitset ja Jumala tundmist. Ma oleksin tahtnud teda ohtude eest kaitsta, kuid see polnud enam minu võimuses. Võisin vaid usaldada oma poja Jumala hoolde ja öelda: “Sinu tahtmine sündigu!” Mulle meenusid read psalmist 144: “Tema on mu heldus ja mu mäelinnus, mu kindel varjupaik ja mu päästja, minu kilp ja see, kelle juures ma pelgupaika otsin.” (Ps 144:2) Mis ka ei juhtuks, Jumal ei jäta meid maha. Me ei saa kontrollida kõiki olukordi, kuid me võime usaldada Teda, kes meid pimedusest läbi kannab. Tema arm ja halastus kestavad igavesti.