Vanaisa jalutuskepp

Minu magamistoa kapis on kummist käepidemega metallist jalutuskepp, mis kuulus minu vanaisale ja hiljem isale. Minu isa kasutas seda ajal, mil ta võitles vähktõvega ja oli sunnitud käima kepile toetudes lühikeste sammudega. Kunagi võib tulla aeg, mil mul endal läheb vaja vanaisa jalutuskepi abi. Mulle meenutab see karjasekeppi, milleks on mulle vaimulikul teekonnal Pühakiri. Kui mu isa suri, siis sai mind lohutavaks karjasekepiks Psalm 68: “Ta on vaeslaste isa…” (Ps 68:6) Kui olin vaimselt ja füüsiliselt kurnatud isa majapidamise juhtimisest, siis lohutas mind Jeremija raamat: “Sest ma kosutan väsinud hinge ja täidan iga nälginud hinge.” (Jr 31:25) Kui mul avastati kasvaja, siis lohutas mind Matteuse evangeelium: „Tütar, ole julge, sinu usk on su päästnud!” (Mt 9:22) Kui rändame murede, kahtluste ja meeleheite orus, siis lohutab meid karjasekepp ja tuletab meile meelde, et “mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28:20) Alati pakub mulle tuge psalm 23, mis tuletab mulle meelde, et hea karjane on alati kohal vaimulikku ja emotsionaalset abi andmas.