Usaldus

¹Nehemja, Hakalja poja sõnad. „Ja see sündis kahekümnenda aasta kislevikuus, et ma olin Suusani palees.
²Siis tuli Hanani, üks mu vendadest, tema ise ja mõned mehed Juudamaalt. Ma küsitlesin neid pääsenud juutide kohta, kes vangiviimisel olid alles jäänud, ja Jeruusalemma kohta.
³Ja nemad ütlesid mulle: „Need, kes seal maal vangiviimisest on alles jäänud, on suures õnnetuses ja häbis, Jeruusalemma müürid on maha kistud ja selle väravad tulega põletatud.”
⁴Kui ma neid sõnu kuulsin, siis ma istusin maha, nutsin ja leinasin mitu päeva, ja ma paastusin ja palvetasin taeva Jumala ees.
⁵Ja ma ütlesin: „Oh Issand, taeva Jumal, suur ja kartustäratav Jumal, kes hoiab lepingut ja heldust neile, kes teda armastavad ja tema käske peavad!
⁶Olgu nüüd su kõrv tähelepanelik ja su silmad lahti kuulma oma sulase palvet, mida ma nüüd sinu ees palvetan päevad ja ööd, Iisraeli laste, su sulaste pärast, ja millega ma tunnistan Iisraeli laste patte, mis me sinu vastu oleme teinud! Ka mina ja mu isa pere oleme pattu teinud.
⁷Me oleme väga kõlvatult talitanud sinu vastu ega ole pidanud käske, määrusi ja seadlusi, mis sa Moosesele, oma sulasele, andsid.
⁸Tuleta nüüd meelde seda sõna, mille sa andsid Moosesele, oma sulasele, öeldes: Kui te olete truuduseta, siis ma pillutan teid rahvaste sekka,
⁹aga kui te pöördute minu juurde ja peate minu käske ning teete nende järgi, siis kui teie pillutatud oleksid kas või taeva servas, ma kogun nad sealtki ja viin paika, mille ma olen valinud eluasemeks oma nimele.
¹⁰Need on ju sinu sulased ja sinu rahvas, kelle sa oled lunastanud oma suure rammu ja vägeva käega.
¹¹Oh Issand, pangu nüüd su kõrv tähele oma sulase palvet ja oma sulaste palvet, kes tahavad karta su nime! Ja lase siis täna korda minna oma sulase nõu ja anna temale halastust selle mehe ees!”Mina olin nimelt kuninga joogikallajate ülem.