Elupäevade arv

Lugege Iiob 14:1-14

Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna.

Iiob 14:5
Minu vennapoeg on praegu füüsiliselt terve, kuid see pole alati nii olnud. Vastsündinuna viisid arstid ta kohe intensiivravi osakonda, sest tal olid sünnikahjustused. Perekond oli mõistagi mures ja kahtlustes. Ka minul oli suur mure, et mu vastsündinud vennapoja elupäevade arv võib väga lühikeseks jääda. Ma küsisin oma meedikust emalt ja pastorist isalt, mida me saaksime omalt poolt teha. “Me ei saa omalt poolt midagi teha, palvetagem, et Jumal aitaks lapsukest ja arste!” vastas ema. Isa, kes oli pisarais, sõnas, et sellistel juhtudel saame üksnes palvetada. Mind tabas jõuetuse tunne ja isegi üksildus. Usun, et see tunne sarnanes sellele, mida tundsid ja tunnevad Jeesuse jüngrid vaiksel laupäeval. Meil on ülestõusmise lootus, kuid see ei võta ära tänast leina. Jumal on meiega ka Jeesuse surma ja ülestõusmise vahel, nagu Ta on kohal kõigil meie elu rasketel aegadel. Iiobi raamatu mõte võib olla pisut hirmutav, kuid Jumal on kõiges meiega.

Jonathan Redding (Tennessee, USA)

Palve

Armas Jumal, Sina oled alati meiega. Aita meid elada viisil, mis peegeldaks Sinu igavest kohalolu. Aamen.

Päeva mõtisklus

Palvetamine pole kunagi asjatu tegevus.

Palve tulipunkt

Intensiivravi personal

Iiob 14:1-14
Iiob meenutab inimelu kaduvust
1 Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli.
2Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima.
3Ometi pead sa seesugust silmas ja viid mind enesega kohtu ette.
4Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!
5Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes - sa oled pannud piiri, millest ta ei saa üle minna -,
6siis pööra oma pilk tema pealt ära ja jäta ta rahule, seni kui ta päevilisena oma päevast rõõmu tunneb!
7Sest puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu.
8Kuigi ta juur maa sees kõduneb ja känd mullas sureb,
9hakkab ta veehõngust haljendama ja võsusid ajama otsekui istik.
10Aga kui mees sureb ja kaob, kui inimene hinge heidab - kus on ta siis?
11Vesi voolab järvest ja jõgi taheneb ning kuivab,
12nõnda heidab inimene magama ega tõuse enam. Enne kui taevaid pole enam, nad ei ärka, neid ei äratata unest.
13Oh, et sa varjaksid mind surmavallas, peidaksid, kuni su viha möödub; et sa määraksid mulle aja ja siis peaksid mind meeles.
14Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu? Ma ootaksin kogu oma sundaja, kuni mu vabastus tuleb.
Loe Piibel.net lehel

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.