Vastused

Lugege 2. Saamueli 12:15-23

Ja Issand ise käib su ees, tema on sinuga, tema ei lahku sinust ega jäta sind maha. Ära karda ega kohku!”

5. Moosese raamat 31:8
Kui mu abikaasa oli suremas, siis ma paastusin ja palvetasin tema tervenemise pärast. Mu abikaasa suri ja mul oli raske mõista, miks Jumal mu palvele ei vastanud. Leinaajal jagas üks sõber minuga tänast kirjakohta, mis räägib Taaveti kaotusest. Lugu mõjus mulle julgustavalt, sest Taavel ütleb pärast surmateate saamist: “Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde.” Jumal ei vasta meie palvetele alati nii, nagu me ootame. Taavet paastus ja palvetas meeleheitlikult haige lapse pärast, kuigi Jumal oli lapse surma ette teatanud. Taavet lootis oma pingutuste varal olukorda muuta, kuid see polnud võimalik. Jumal ei parandanud ei Taaveti last ega minu abikaasat, kuid Ta oli alati kohal. Armastatut kaotada on valus, kuid me peame liikuma edasi. Jumal lohutas Paulust sõnadega: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” (2Kr 12:9) Kui elame igal päeval Jumala armust ja lubame temal oma haavatud hinge parandada, siis meie elu jätkub koos Jumalaga.

Rhoda Gowarto Manzo (Gombe, Nigeeria)

Palve

Armas Issand, lohuta meid leinas ja anna armu koos Sinuga edasi minna. Aamen.

Päeva mõtisklus

Jumal läheb edasi koos meiega.

Palve tulipunkt

Lesed

2. Saamueli 12:15-23
Naatan manitseb Taavetit
15Siis Naatan läks koju. Ja Issand lõi last, kelle Uurija naine oli Taavetile ilmale toonud, nõnda et see haigestus.
16Siis Taavet otsis poisi pärast Jumalat; Taavet paastus, ja kui ta koju tuli, siis ta magas ööd maa peal.
17Ta kojavanemad astusid ta juurde, et tõsta teda maast üles, aga ta ei tahtnud ega võtnud koos nendega leiba.
18Ja seitsmendal päeval laps suri. Taaveti sulased aga kartsid temale teatada, et laps oli surnud, sest nad ütlesid: „Vaata, kui laps oli alles elus, siis me rääkisime temale, aga ta ei kuulanud meie häält. Kuidas võiksime temale öelda, et laps on surnud? Ta võib teha enesele paha!”
19Kui Taavet nägi, et ta sulased isekeskis sosistasid, siis ta mõistis, et laps oli surnud. Ja Taavet küsis oma sulastelt: „Kas laps on surnud?” Ja need vastasid: „Surnud.”
20Siis Taavet tõusis maast üles, pesi ja võidis ennast, vahetas riideid ning läks Issanda kotta ja kummardas; ja kui ta koju tuli, siis küsis ta süüa ja ta ette pandi leiba ning ta sõi.
21Aga tema sulased ütlesid talle: „Mis see on, mida sa lapse pärast teed? Kui ta elas, sa paastusid ja nutsid, aga kui laps on surnud, sa tõused ja sööd leiba!”
22Ja ta vastas: „Kui laps alles elas, siis ma paastusin ja nutsin, sest ma mõtlesin: Kes teab, vahest annab Issand mulle armu ja laps jääb elama?
23Aga nüüd on ta surnud. Mispärast ma peaksin siis paastuma? Kas ma suudan teda veel tagasi tuua? Mina lähen küll tema juurde, aga tema ei tule tagasi minu juurde.”
Loe Piibel.net lehel

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.