Me pole üksi

Minu elu muutus, kui läksin korralisele kardioloogi vastuvõtule. Pärast põhjalikku ülevaatust teatas arst, et ma vajan südameoperatsiooni. Need sõnad šokeerisid mind enam kui kunagine jõulueelne teade minu saatmise kohta Vietnami sõtta. Olin siis 22. Järgmine taoline teade tabas mind 55-aastaselt, kui sain emadepäeval korralduse minna missioonile Iraaki. Nüüd olin veelgi suuremas segaduses ja mu abikaasa püüdis mind lohutada. See oli hetk, mil tundsin oma usku kahanemas. Peagi hakkasin saama toetavaid kõnesid ja sõnumeid oma sõpradelt, lähedastelt ja koguduseliikmetelt. Nende palved andsid mulle jõudu, ma ei olnud üksinda! Mulle meenus psalm 46:2: “Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.“ Usk Päästjasse on mind alati raskel ajal kinnitanud. Olen õppinud välistele olukordadele vaatamata usaldama Issandat.