Välja pimedusest

Olin veel teismeline, kui kaotasin surma läbi oma venna ja isa. See juhtus paarinädalase vahega ning saabuvast suvest kujunes minu elu kõige süngem aeg. See oli meie perele suur kaotus, kaks tooli söögilaua ümber olid jäänud tühjaks. Vajusin sügavasse masendusse. Ma polnud Pühakirjaga kokku puutunud ning jäin pimedusse ekslema. Võttis aastaid, kuni sellest mustast august välja pääsesin. Ühel päeval sattusin lugema apostel Pauluse lauset: “Tänage kõige eest - sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!” (1Ts 5:18) Teadsin, et Jumal soovib anda mulle rahu, kuid kuidas sain olla tänulik meid tabanud tragöödia eest? Süvenesin veelkord sellesse lausesse ja mulle hakkas midagi koitma. Paulus ei ütle, et peaksime alati tundma tänulikkust. Ta lihtsalt õhutab meid tooma tänu. See väljendab meie usku ja sõnakuulelikkust. Me alles õpime Jumalaga käima. Kui me oleme meeleheitesse vajumas, siis võime end usaldada tema kätesse.