Elujõud

²⁰Aga nende seas, kes olid pühadeks üles tulnud Jumalat kummardama, olid mõned kreeklased.
²¹Need tulid Filippuse juurde, kes oli pärit Galilea Betsaidast, ja palusid teda: „Isand, me tahame Jeesust näha.”
²²Filippus tuli ja ütles seda Andreasele. Andreas ja Filippus tulid ja ütlesid seda Jeesusele.
²³Aga Jeesus ütles neile: „Tund on tulnud, et Inimese Poeg kirgastataks.
²⁴Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja.
²⁵Kes oma elu armastab, see kaotab selle, ja kes oma elu vihkab selles maailmas, see hoiab selle igaveseks eluks.
²⁶Kes tahab mind teenida, peab järgnema mulle, ja kus olen mina, sinna saab ka mu teenija. Kes iganes mind teenib, seda austab mu Isa.
²⁷Nüüd on mu hing ehmunud. Ja mida ma ütlen? Kas ma pean ütlema: Isa, päästa mind sellest tunnist? Kuid ma olen juba astunud sellesse tundi.
²⁸Isa, kirgasta oma nime!” Siis tuli hääl taevast: „Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel.”
²⁹Rahvahulk, kes seisis ja kuulis, arvas, et kõu müristas; aga teised ütlesid: „Ingel rääkis temaga.”
³⁰Jeesus kostis: „See hääl ei sündinud minu, vaid teie pärast.
³¹Nüüd käib kohus selle maailma üle, nüüd kihutatakse välja selle maailma vürst.
³²Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde.”
³³Aga seda ta ütles, et viidata, millist surma tal tuleb surra.