Armulaud

²⁴tänas, murdis ja ütles: „See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!”
²⁵Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: „See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!”
²⁶Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.
²⁷Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu.
²⁸Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast!
²⁹Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.
³⁰Seepärast ongi teie seas palju nõrku ja põduraid ning paljud on surnud.
³¹Kui me aga iseenda üle õigesti otsustame, siis ei mõisteta meid hukka;
³²kui meie eneste üle mõistame kohut, siis Issand kasvatab meid, et meid koos maailmaga hukka ei mõistetaks.
³³Niisiis, mu vennad, kui te tulete kokku sööma, siis oodake üksteist.
³⁴Kui kellelgi on nälg, siis ta söögu enne kodus, et te ei tuleks kokku nuhtluseks. Muud asjad ma korraldan siis, kui tulen.