Tassike teed

See juhtus ühel tolmusel pärastlõunal, kui Itaaliasse oli saabumas suvi. Vana sadamalinna kitsastel tänavatel oli tunda mere hõngu, kuid mina olin sattunud masendusse. Vahetustudengina olid mitmesugused pinged kuhjunud ning ma istusin pisarates oma majatrepile, teadmata mida teha. Korraga kuulsin end hüütavat. Hääl kuulus vastasmajas elavale naisterahvale, kes nõjatus aknalauale ja teatas: “Neiu, ma tahaksin teile teed pakkuda! Tassike teed teeb alati head!” Ta tõi kohe tassi, teepaki ja lusika ning valas kuuma vett. Lisaks oli tal igaks juhuks kaasas ka suhkrut ja piima. Ta jättis mind teed jooma ja lubas pärast tassi ise tagasi viia. Ma ei mäleta enam oma meelehärmi põhjust tol päeval, kuid inimlik headus ja tassike teed ei unune kunagi. Selle naise lahkus meenutas mulle tänast kirjakohta. Kes teenib ligimest, teenib Kristust. Kui sageli oleme seda olulist tõde silmas pidanud?