Pelgupaik

Lapsena pidin sageli taluma ema joomatuure. Purjus ema oli hirmuäratav ja ma põgenesin sageli meie maja taga kasvava sirelipõõsa alla. Selle tihedad oksad ulatusid maani ja moodustasid juurte ja tüvede kohal varjualuse. Seal oli hämar, kuid päikesekiired tungisid läbi lehestiku. Selles peidupaigas tundsin end kaitstuna. Ka täiskasvanuna tajun vahel maailma ohtliku paigana. Uudised toovad meieni teateid katastroofidest, epideemiatest, terroritegudest, sõjast ja majandusraskustest. Kuid nüüd ei otsi ma enam paika põgenemiseks. Kristus on andnud mulle rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine. Ta on lubanud olla meiega igas olukorras, sest ta armastab meid. Tema on minu pelgupaik.