Meie usk

Aeg, mille veetsin vahetusüliõpilasena Jaapanis, tähendas minu jaoks elu väljaspool mugavustsooni. Elu võõras kultuuris polnud lihtne. Kord kutsuti mind sünnipäevale, kuhu saabus veel kolm külalist. Ka nemad olid sama ülikooli tudengid ja tänu sellele oli meil ühiseid jututeemasid. Korraga pöördus üks külalistest minu poole küsimusega: “Milline on sinu religioon?” Vastasin, et olen kristlane ja meie vestlus võttis uue pöörde. Nad uurisid, mida usk minu jaoks tähendab, mida ma arvan maailmast ja poliitikast. Taheti teada minu uskkonna õpetuse eripärade kohta ja viimaks võeti üles isegi kolmainsuse küsimus. Vestlesime kolm tundi ja ma sain ülevaate oma uute sõprade religioonist. Nad kinnitasid, et mõistavad nüüd ristiusku palju paremini. Tagasiteel küsisin endalt: “Kas ma rääkisin tõtt? Kas nad mõistsid, et kõige olulisem on suhe Kristusega ja minu usu keskmes on armastus?” Tänane kirjakoht tõi mulle hingerahu. Kui mul on osadus Kristusega, siis annab Jumal mulle tarkuse ja õiged sõnad, mida kosta.