Mälu

Mõned aastad tagasi hakkas ema kannatama dementsuse all ja minust sai tema hooldaja. Ta mälu halvenes pidevalt, kuid vanad mälestused ja üheksa lapse nimed seisid kindlalt meeles. Ta tundis tavaliselt ära lähedased inimesed, kuigi pidas mind vahel kellekski teiseks. Kui see esimest korda juhtus, siis pidasin seda keelevääratuseks, kuid see hakkas korduma ja viimaks pidas ta mind võõraks naiseks, kes elab koos temaga. Kord tahtis ta koguni teada, kuidas mu ema elab. Ema vaimne tervis halvenes ja seda oli valus vaadata. Ma tundsin end hüljatuna. Aeg-ajalt kogeme me kõik mahajäetust. Mind on sellistel hetkedel aidanud tänane kirjakoht. Jumal ei unusta kunagi ei mind ega mu ema. Jeesuse läbi tunneb ta meist igaüht nimepidi.