Varjupaik

2015. aasta augustikuu õhtul muutus mu elu igaveseks. Mu abikaasa Steve, kellega koos olin elanud 44 aastat, tegi viimase hingetõmbe ja lahkus igavikku. Olin hingeliselt murtud. Meie sõbrad püüdsid mind lohutada, kuid suutsin neile vastata vaid peanoogutusega. Mõned leidsid, et olen väga tugev. See polnud tõsi – olin üksildane, nõrk ja haavatav. Mul oli tunne, et Jumal on mu maha jätnud. Püüdsin selgusele jõuda, mida olin valesti teinud, et mind sel viisil karistati. Kuidas võisid inimesed mind tugevaks pidada? Järgnevad üksinduses veedetud päevad ja ööd olid väga rasked. Siis kuulsin Jumala häält, mis ütles: “Ma olen alati sinuga.” Kuigi ma tunnen endiselt oma abikaasast puudust, tõusen igal hommikul üles ja alustan päeva, mille Jumal on kinkinud. Ma pole veel üksindusega harjunud, kuid ma usun, et Jumalal on minuga head plaanid. Tema on abimees kitsikuses, kes aitab mul edasi minna.