Paastuaja esimene pühapäev

Kui lapsed olid väikesed, meeldis meie perele säraküünlaid põletada. Sädemetevihma tekitamine oli erakordne elamus. Eriti tore oli pimedal ajal tulevärki korraldada. Kahjuks põlevad säraküünlad kiiresti ära ja siis ilmub laste näole pettumus. Olen märganud sarnast olukorda kristlaste juures. Pöördumine tähendab tavaliselt väga eredat vaimulikku kogemust, mis meenutab säraküünla põlemist. Emotsioonid, mis on küll tugevad ja ehtsad, saavad paraku peagi otsa ja kogetud elamus kaotab oma sära. Tõeline kristlik kogemus peaks meenutama rohkem soojendavat tulekollet kui säraküünalt. Tule süütamine võib võtta aega ning selle hoidmine nõuab kannatlikkust ja distsipliini. Seevastu ei kustu see senikaua, kuni seda ise alal hoiame. Igal päeval saame seda leeki toita piiblilugemise, palve, mõtiskluse ja Jumala armastuse jagamise läbi. See tuli põleb nii headel kui halbadel aegadel ja tuletab meelde Jumala ligiolu.