Esivanemate usk

Lapsepõlves peeti meie peres piiblitunde ja palvetati ühiselt. Me lapsed oleksime pigem soovinud sel ajal väljas mängida, telerit vaadata või midagi põnevat lugeda. Ühel hommikul peatus koolibuss tavalisest varem meie maja ees ja aknast oli näha meie palvetav perekond. Kui bussile jõudsime, tahtsid sõbrad teada, miks me elutoas langetatud päi rivis seisime. Me kartsime naeruvääristamist ja vastasime, et olime üheskoos diivanile katet asetamas. Teismelisena koolist koju saabudes leidsin isa sageli laua taga istudes oma päevinäinud Piiblit lugemas. Mõtlesin siis ohates, miks pidi ta ometi nii igavalt oma õhtuid veetma. Olen nüüd ise lapsevanem ja oskan isa eeskuju väärtustada. Temalt päritud usk ja vana kulunud Piibel annavad mulle kindlustunde, mida pole võimalik raha eest hankida. See on parim pärandus, mida vanemad meile jätta saavad.