Tähendamissõna külvajast
1Sel päeval läks Jeesus kodunt välja ja istus järve äärde.
2Ja tema juurde kogunes suur rahvahulk, nii et ta pidi astuma paati ning sinna istuma. Kõik rahvas seisis kaldal
3ja tema rääkis neile palju asju tähendamissõnadega. Ta ütles:„Vaata, külvaja läks välja külvama.
4Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle.
5Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda.
6Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt.
7Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle.
8Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet.
9Kel kõrvad on, kuulgu!”
10Jüngrid astusid Jeesuse juurde ning küsisid temalt: „Miks sa räägid neile tähendamissõnadega?”
11Ja Jeesus kostis: „Teile on antud mõista taevariigi saladusi, neile aga ei ole,
12sest kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on.
13Ma räägin neile tähendamissõnadega sellepärast, et nad vaadates ei näe ja kuuldes ei kuule ega mõista.
14Ja nende kohta läheb täide Jesaja ennustus, mis ütleb:
„Kuuldes te kuulete ega mõista, vaadates vaatate ega näe.
15Sest selle rahva süda on kalestunud ja nad kuulevad kõrvadega raskesti ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks, et nad südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma võiksin neid parandada.”
16Õndsad on aga teie silmad, et need näevad, ja teie kõrvad, et need kuulevad.
17Sest tõesti, ma ütlen teile, palju prohveteid ja õigeid on ihaldanud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.
18Kuulge nüüd külvaja tähendamissõna tähendust.
19Igaühe juurde, kes sõna Kuningriigist kuuleb, ent ei mõista, tuleb kuri ning riisub külvatu ta südamest. See on tee äärde külvatu.
20Mis kivisele maale külvati, on see, kes sõna kuuleb ja selle kohe rõõmuga vastu võtab,
Tähendamissõna külvajast
21aga tal enesel pole juurt, vaid ta on heitlik - kui teda sõna pärast hakatakse rõhuma või taga kiusama, laseb ta end kohe eksitada.
22Ohakate sekka külvatu on see, kes sõna küll kuuleb, ent selle ajastu muretsemised ja rikkuse petlik ahvatlus lämmatavad sõna ning see jääb viljatuks.
23Heasse mulda külvatu on aga see, kes sõna kuuleb ja mõistab ning siis ka vilja kannab: mõni saja-, mõni kuuekümne-, mõni aga kolmekümnekordselt.”
