Meie teejuht

Mu vanem poeg võttis mind kaasa matkarajale, mis sai alguse tema ülikooli lähedal pargis. Selgus, et ta ise polnud seda varem läbinud ja ma olin natuke mures. Poeg oli väga enesekindel ja me asusime teele. Rada läbis kohati metsikut maastikku ja mõnes kohas oli seda raske jälgida. Usaldasime rada, mis pidi kusagile välja viima. Viimaks nägime kaunist vaadet ja kohtasime koguni metsloomi. Olime kohale jõudes õnnelikud. Vahel sarnaneb meie elutee võssakasvanud rajale. Võime alustada enesekindla veendumusega, et näeme oma unistuste täitumist, kuid mingil hetkel võime kaotada silmist õiged orientiirid ja läheme viltu. Ainus võimalus kohale jõuda on püsida rajal. Jeesus on lubanud olla meile teeks ja juhtida meie samme. Palve ja Pühakirja abil võime minna julgelt läbi elu. Kristus juhib meid kuni teekonna lõpuni.