Varuvariant

¹Ja Issand ütles Saamuelile: „Kui kaua sa leinad Sauli? Mina olen ju tema kui Iisraeli kuninga kõrvaldanud. Täida oma sarv õliga ja mine: mina läkitan sind petlemlase Iisai juurde, sest ma olen tema poegadest vaadanud enesele kuninga.”
²Aga Saamuel ütles: „Kuidas ma võin minna? Kui Saul kuuleb, siis ta tapab mu.” Ja Issand vastas: „Võta üks mullikas enesega kaasa ja ütle: Ma tulin Issandale ohverdama.
³Kutsu siis Iisai ohvrile ja mina õpetan sind, mida sa pead tegema; siis võia mulle see, keda ma sulle nimetan!”
⁴Ja Saamuel tegi, nagu Issand oli öelnud, ja läks Petlemma. Aga linna vanemad tulid värisedes temale vastu ja küsisid: „Kas tuled rahuga?”
⁵Ja ta vastas: „Rahuga. Ma tulen Issandale ohverdama; pühitsege endid ja tulge koos minuga ohvrile!” Siis ta pühitses Iisaid ja tema poegi ning kutsus nad ohvrile.
⁶Ja kui nad tulid, siis ta nägi Eliabi ja mõtles: „Küllap on nüüd Issanda ees tema võitu.”
⁷Aga Issand ütles Saamuelile: „Ära vaata ta välimusele ja pikale kasvule, sest ma olen jätnud tema kõrvale! Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.”
⁸Siis Iisai kutsus Abinadabi ja laskis ta Saamueli eest mööda minna; aga Saamuel ütles: „Issand ei ole ka teda valinud.”
⁹Siis Iisai laskis Samma mööda minna, aga Saamuel ütles: „Issand ei ole ka teda valinud.”
¹⁰Nõnda laskis Iisai oma seitse poega Saamueli eest mööda minna, aga Saamuel ütles Iisaile: „Issand ei ole neid valinud.”
¹¹Ja Saamuel küsis Iisailt: „Kas poisid on kõik siin?” Ja Iisai vastas: „Noorim on veel järel, aga vaata, ta hoiab lambaid.” Siis ütles Saamuel Iisaile: „Läkita keegi talle järele ja too ta siia, sest me ei istu lauda enne, kui ta siia tuleb!”
¹²Ja Iisai läkitas mehed ning laskis ta tuua; ta oli punapalgeline, ilusate silmadega ja kauni välimusega. Ja Issand ütles: „Tõuse ja võia teda, sest tema on see!”