Õppetund

Esimene avalik esinemine oli minu jaoks hirmutav kogemus. Tegin siiski ususammu ja nõustusin rääkima ühel mitmepäevasel konverentsil. Paraku sain valusa tagasilöögi. Kuulajaskonnas oli keegi, kellele minu jutt ei meeldinud ja ta kasutas kõiki vahendeid, et ma teist korda esineda ei saaks. Olin masendatud ja hoidusin mitu kuud igasugustest esinemistest. Mind haaras enesehaletsus, mis ei lubanud mul enam täita Jumalast antud ülesannet. Enesehaletsusest võib saada mugav harjumus, mis takistab meid õppimisel, vaimulikul kasvul ja ligimeste aitamisel. Õnneks laseb Jumal meile kõik heaks tulla. (Rm 8:28) Ma sain enesekindluse tagasi ja jätkasin kõnelemist. Mõistsin, et loobumine pole õige vastus väljakutsele. Kui meie usk proovile pannakse, on õige jätkata ja Jumalale loota. Tema on tõotanud: “Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad.“ (Jk 1:12)