Lohutus

Pidasin loomulikuks, et meile sünnivad lapsed. Jäin lapseootele umbes aasta pärast meie abiellumist ja olime selle üle väga õnnelikud. Teatasime uudisest kohe oma sõpradele ja pereliikmetele. Paraku rasedus katkes ja meid haaras masendus. Leinasime kaua last, keda me polnud veel näinud, kuid olime juba armastama hakanud. Koos lapse surmaga purunes mu lootus hoida süles beebit, kuulda tema esimest sõna ning näha tema kasvamist ja arengut. Lisaks haaras meid hirm: kas me üldse saame kunagi lapsevanemateks? Sel raskel ajal kogesime ometi Jumala õnnistusi. Koguduseliikmed, perekond ja sõbrad ümbritsesid meid armastuse ja kaastundega. Lein aitas meid õppida enam usaldama Jumalat ja üksteist. Viimaks leidsime Kristuses jõu edasi minna ning tänaseks on meil kaks tervet last. Jumala ligiolu tajumine raskel eluperioodil on meie usku kasvatanud.