Isa tarkus

Olin kaheksa aastat vana, kui isa ehitas meie perele uue maja. Ühel pärastlõunal tegi ta katusel tööd ning hoidis ühtlasi meil lastel silma peal. Mu nooremal õel õnnestus vargsi redelit mööda katusele ronida. Tahtsime vennaga otsekohe talle järgneda, kuid isa ei lubanud. Olime väga pettunud ja pidasime seda meie suhtes ebaõiglaseks. Siis ei mõistnud ma isa muret meie turvalisuse pärast. Üks laps katusel allub korraldustele, kuid kolme ohjeldamine võib kujuneda raskeks ja õnnetus on kiire tulema. Olen isa ja vanaisa ning toimiksin sarnases olukorras ilmselt samal viisil. Lapsena tundus mulle, et isa soosis ebaõiglaselt meie nooremat õde. Ma ei mõistnud tema armastusest ajendatud kainet otsust. Ka täiskasvanuna olen vahel tajunud ebaõiglust, kuid pole kahjuks alati mõistnud Jumala armastust enese ja teiste suhtes. Sellistel puhkudel meenutan neid lapsepõlve õppetunde. Ma õpin jätkuvalt usaldama Jumala tarkust ja õiglust.