Ausad palved

Psalm 139 kuulub minu lemmikute hulka. Aga see on ka veidi hirmutav, sest tuletab meile meelde, et Jumal näeb kõike meie elus. Taavet väljendab seda omal moel: “ Sõna ei ole veel mu keelel, kui ennäe - sina, Issand, tead selle kõik ära.” Kas pole see ühtaegu ilus ja hirmus tõde, et Jumal teab iga meie mõtet ja sõna! Ta teab, mida me tahame öelda, kuid meil on vahel raske õigeid sõnu leida. Olen vahel endalt küsinud, kas ma palvetan nii, nagu minu arvates võiks Jumalale meeldida, või väljendan oma tegelikke tundeid ja vajadusi? Kas toon tänu, olles ise ärritunud, või tänan Jumalat rahu eest, mida ma tegelikult sisimas ei tunne? Vahel koguni hoidun mõnest palvest, mis tundub enesekeskne. Pühakiri kinnitab, et meie taevane Isa tahab kuulda kõiki palveid, seega võin talle rääkida ka oma väsimusest, ärevusest ja tüdimusest ning vajadusest hingerahu järele. Ükski palve pole selleks liialt suur ega liialt tühine.