Head teod

Mul oli sõber Willy, keda vahel külastasin. Ma mäletan autorataste sahinat kruusateel ja trepil viipega tervitavat meest, kes nõjatus kepile. Tema küsimus kõlas tavaliselt: “Miks sul tulekuga nii kaua aega läks?” Minu traditsiooniline vastus oli, et pidin põtradelt teed küsima. Naersime mõlemad ja rääkisime loodusest, lastest ja terviseprobleemidest. Tavaliselt olin lihtsalt kuulaja rollis.Willy elu oli olnud kirju. Ta oli teinud halbu valikuid, olnud hädas uimastite ning alkoholiga ja see kõik tegi talle valu. Me suhtlesime umbes aasta jooksul, aga ta ei tahtnud Jumalast midagi teada. Willy tervis halvenes ja ühel vihmasel pärastlõunal suutis ta veel raskustega läbi kõrge rohu mind tervitama tulla. Ta hüüatas mind nähes rõõmsalt: “Ma sain sellega hakkama!” Selgus, et Willy oli käinud eestpalvel kohalikus kirikus. Ta näis väga õnnelik – ta oli Jumalaga rahu teinud. Oma elu viimastel kuudel oli Püha Vaim leidnud tee mu sõbra südamesse ning andnud talle igavese elu lootuse.