Ühine teekond

Olin kiirustamas välisukse poole, kui mu abikaasa kutsus mind korraga tagasi teleri juurde. Just sel hetkel lendas reisilennuk Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorni. Vaatepilt oli hirmutav, kuid kuna mind ootas 15 naist piiblitundi pidama, siis polnud mul rohkem aega nähtule mõelda. Kui kohale jõudsin, oli meie grupp juba olukorda arutamas. Siis kuulsime rünnakust Pentagoni vastu ja mõistsime, et asi on väga tõsine. Keegi meist polnud võimeline piiblitunnile keskenduma ning otsustasime minna kirikusaali palvetama. Informatsiooni oli väga vähe ja me ei teadnud, millele keskenduda. Põlvitasime vaikselt altari ette, nagu seda tegid paljud meie usukaaslased tol päeval. Nii mäletan 11. septembrit 2001. Pärast Jeesuse lahkumist pidid algkristlased edaspidi omal käel toime tulema. Luukas kirjeldab nende kogukonna rõõmsat eluviisi. Kristlased püsisid õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes. Katsumustes saame tuge usukaaslastelt, kes meid julgustavad, armastavad ja kutsuvad vajadusel korrale. Selline on Jumala ootus Kirikule – et rändaksime elu- ja usuteel üheskoos.