Vaimulik tarkus

Pärast 70-aastaseks saamist hakkasid mind ärritama mitmesugused asjad: ühelt poolt meie maal valitsev sotsiaalne ebaõiglus ja korruptsioon, teiselt poolt minu enese abitus. Ma ei leidnud enam kohta kristlikus teenimistöös ja see kõik muutis mind kurvaks ja üksildaseks. Hakkasin küsima, kas minu suhe Jumalaga on ikka endiselt lähedane? Sealjuures ei mõelnud ma tavaliselt mineviku kogemustele. Nooruses kogesin palves emotsionaalset osadust Jumalaga, kes kaitses mind sõjas lahingutes, hiljem elasin üle kaks avariid. Siis õnnistati mind uue töökohaga, mis on mind majanduslikult kindlustanud. Vahel pingutasin liialt edu saavutamise nimel ja Jumal oli sunnitud minu tempot aeglustama, mis tuli samuti kasuks. Elukogemustele mõeldes mõistsin, et õige on olla kannatlik ja keskendunud. Selline hoiak annab hingerahu. Nüüd võin jälle Jumalat tänada vaimuliku tarkuse, rahu ja rõõmu eest, mille Jumal on mulle andnud Püha Vaimu kaudu. Jumal on alati ustav olnud.