Lootus tulevikuks
Lugege Jeremija 29:10-14
Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.
Jeremija 29:11
Ma kasvasin üles puuduses. Elasime neljakesi väikeses ühiselamutoas, kuni ema lõpetas oma õpingud. Hiljem kolisime suuremasse majja, kuid me ei suutnud seal arveid maksta. Meil keerati elekter ja vesi kinni ning pidime elama “palverändurite kombel”, nagu ema seda väljendas. Ka kõige raskemal ajal ei unustanud ema meid julgustada, et Jumal kannab kõige eest hoolt. Vahel küsisime: “Ema, kust sa seda võtad? Meil pole ju peaaegu midagi!” Ema vastas meile Jeremija sõnadega, mis on kirjas tänases tekstis (Jr 29:11). See kirjakoht aitas mind rasketel aegadel teismelisena ja noore täiskasvanuna. Mind kinnitas teadmine, et kui Jumal hoolis vangipõlve viidud rahvast, kes oli ta korduvalt hüljanud, siis ta on ustav ka minule. Minu ema on olnud teadustöös edukas, meie kodus valitseb armastus ja meil pole enam puudust. Võin tunnistada, et Jumala soov on anda meile tulevikku ja lootust.
Palve
Armas Jumal, oleme tänulikud Sinu tõotuste eest, mis on alati usaldusväärsed. Aamen.
Päeva mõtisklus
Jumal ei jäta mind kunagi maha.
Palve tulipunkt
LOOTUSE KAOTANUD INIMESED