Mõistmine

Hommikuti kontaktläätsi ette pannes tänan alati Jumalat silmanägemise eest. Paraku kõlas mu palve pärast üht rasket noorteüritust kirikus järgmiselt: “Issand, ma ei suuda enam teismelistega töötada – nad on häbematud ja ennast täis lapsed, kes ei suuda sekundikski keskenduda!” Püüdsin endas selgust saada ning palusin, et Jumal näitaks mulle sellest olukorrast väljapääsu. Aegamisi hakkas mulle koitma, et isekus oli olnud ka mulle enesele omane. Meie grupis oli käitumishäiretega teismeline, kelle vanemad olid äsja abielu lahutanud, teisel oli probleem alkoholiga, kolmas oli ennast lõikunud. Nad kõik vajasid abi. Jeesus kaisutas ja õnnistas lapsi, kes tema juurde toodi (Mk 10:16). Ta armastas neid ja oli mures nende tuleviku pärast. Ka meie oleme kutsutud suhtuma lastesse kaastundlikult ja hoiduma pahameelest. Ma palvetasin laste probleemide ja enese hingerahu pärast ning otsustasin edaspidi teismelistega töötades enam Kristuse eeskuju järgida.