Pöördumine

Lugege Joona 1:1-3; 3:1-10

Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.

Joona 3:10
Kasvasin üles teadmisega, et elus tehtud valeotsuseid pole võimalik muuta ning tagajärgedega tuleb leppida. Seepärast olin veendunud, et ka Jumalal on samasugune seisukoht. Tegelikult saame Pühakirjast teada, et Jumal annab meile uue võimaluse ja lubab halbu valikuid parandada, isegi kui see aega võtab. Joona sai Jumalalt ülesande, kuid põgenes selle täitmise eest ja sattus viimaks väljapääsmatusse olukorda (Jn 1:15, 17). Ka pärast patukahetsust ei saanud ta kohe Jumala sõnumit kuulutada, vaid pidi esmalt pääsema kala kõhust ning seejärel võtma ette pika teekonna Niinevesse. Joona usaldas Jumalat ning nii õnnestus suur linn hävingust päästa. Alati, kui oleme valmis suunda muutma, seisab Jumal meie kõrval, et aidata. Tema abiga saame üle kõigist takistustest. Kunagi pole hilja Issandale kuuletuda.

Palve

Andestav Jumal, aita üle saada kõigist takistustest, mida me usuteel kohtame. Aamen.

Päeva mõtisklus

Jumal aitab mul elus suunda muuta.

Palve tulipunkt

TÄNULIKKUS UUE VÕIMALUSE EEST

Joona 1:1-3
1Ja Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles:
2„Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!”
3Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära.
1Ja Joonale tuli teist korda Issanda sõna; ta ütles:
2„Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja pea sellele jutlus, nagu ma sind käsin!”
3Siis Joona võttis kätte ja läks Issanda sõna peale Niinevesse; Niineve oli suur linn Jumala ees: kolm päevateekonda.
4Ja Joona hakkas linna läbi käima; käies esimese päeva teed, ta hüüdis ja ütles: „Veel nelikümmend päeva ja Niineve hävitatakse!”
5Ja Niineve mehed uskusid Jumalasse, kuulutasid paastu ja riietusid kotiriidesse, nii suured kui väikesed.
6Ja kui sõna sellest jõudis Niineve kuningani, tõusis too oma aujärjelt ja võttis mantli seljast, kattis ennast kotiriidega ja istus tuha peale.
7Siis ta laskis Niineves kuulutada ja öelda: „Kuninga ja tema ülikute käsul öeldakse: Inimesed ja loomad, veised, lambad ja kitsed ärgu söögu midagi, ärgu käigu karjas ja ärgu joogu vett,
8vaid nad katku endid kotiriidega, inimesed ja loomad, ja hüüdku võimsasti Jumala poole ja igaüks pöördugu oma kurjalt teelt ja vägivallast, mis nende käte küljes on!
9Kes teab, vahest Jumal pöördub ja kahetseb, pöördub oma tulisest vihast, nii et me ei hukku.”
10Kui Jumal nägi nende tegusid, et nad pöördusid oma kurjalt teelt, siis Jumal kahetses kurja, mis ta oli lubanud neile teha, ega teinud seda.

Otsid vanemaid postitusi? Vaata arhiivi.