Jumala aeg

⁹Sa ei andnud mind vaenlaste kätte, vaid sa asetasid mu jalad avarasse kohta.
¹⁰Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes; meelekibedusest on vajunud auku mu silmad, mu hing ja mu ihu!
¹¹Sest mu elu on kulunud südamevalus ja mu aastad ohkamises; mu ramm on raugenud mu pahategude pärast ja mu luud on vajunud kokku.
¹²Kõigi oma vastaste tõttu olen ma saanud pilkealuseks, oma naabritele koormaks, oma tuttavaile hirmuks; kes mind väljas näevad, hoiduvad minust kõrvale.
¹³Ma olen inimeste meelest ununenud nagu surnu, ma olen nagu katkiläinud saviriist.
¹⁴Sest ma olen kuulnud paljude laimujuttu, ähvardusi igalt poolt; üheskoos nõu pidades mu vastu nad mõtlevad võtta mu hinge.
¹⁵Aga mina loodan sinu peale, Issand! Ma ütlen: „Sina oled mu Jumal!”
¹⁶Sinu käes on kõik mu ajad; tõmba mind ära mu vaenlaste ja mu tagaajajate käest!