Lohutus

Tundsin suurt kurbust, kui kuulsin, et üks meile lähedane koguduseliige oli vähktõve läbi igavikku kutsutud. See viis mu mõtted oma emale ja õele, kes surid samuti ravimatu haiguse kätte. Minu pisaraid märkas meie 3-aastane poeg, kes tuli mind lohutama: “Emme, mis juhtus? Miks sa nutad?” Ma vastasin talle, et ma igatsen oma ema ja õde. Poiss naeratas, haaras mu käe ja püüdis mind uksest välja viia. Õues viipas ta taeva poole ja ütles: “Emme, seal üleval on Jumal. Nemad on seal ja Jumal hoolitseb nende eest. Sina ära ole kurb!” Issand oli tõepoolest sel hetkel kohal ja ilmutas mulle usus peituvat väge. Minu poja tunnistus kinnitas, et Jumal on meile ustav nii elus kui surmas. See vestlus andis mulle uut jõudu ja aitas edasi minna. Jumal ilmutab vahel oma halastust ja armu ebatavalisel viisil.