Jumal ootab

Võtsin ühele hommikusele palveteenistusele kaasa meie kaheaastase poja Cole’i. Ta mängis parajasti vaikselt oma mänguautoga, kui pastor palus kohalolijatel palve ajal käest kinni võtta. Poiss hoidis mu kätt mõne hetke, kuid siis jooksis piki pingivahet minema. Varsti oli ta tagasi, sest mänguauto vajas parandamist. Aitasin tal mänguasja tööle saada ja me hoidsime uuesti veidi käest kinni. Kas meie suhe Jumalaga pole sageli just selline? Tema tahab meie käest kinni hoida, kuid meie püüame omapäi hakkama saada. Jumal meenub sageli alles siis, kui midagi on meie elus katki läinud ja üksnes tema suudab parandada. Siis on meil valida, kas käia edaspidi koos Jumalaga või tormata taas edasi tema tahet eirates. Taevane Isa jääb meid alati ootama väljasirutatud käte ja tingimusteta armastusega.