Lohutus

Minu vend lahkus ootamatult siit ilmast 41-aastasena ja see oli mulle raske löök. See juhtus detsembris ja teekond jõuluks koju kujunes väga kurvaks. Palvetasin, et Jumal annaks mulle jõudu matusteks ja jõuluajaks. Ma polnud veel pühadekaarte saatnud ega kingitusi ostnud. Lisaks pidin lastelastele jõuluõhtu korraldama. Ma kartsin, et mul ei jätku selleks enam jõudu. Jõudsin koju pärast südaööd ja mind ootas ees üllatus. Tütre pere oli vahepeal läbi astunud ja elamise korda teinud. Kõikjal valitses puhtus, jõulupuul põlesid tuled ja isegi meie vana hea jõulusõim oli omal kohal. Minu abikaasa meisterdas selle 35 aastat tagasi ja see on olnud pühade ajal alati aukohal. Võtsin Jeesuslapse kujukese pihku ja põlvitasin. Pisarad hakkasid voolama ja tajusin Jumala armu puudutust. Teadsin, et mind ootas ees leinaaeg, kuid mu vend oli kindlasti Jumala juures ning ma näen teda kunagi uuesti. Jõulude tähendus ei muutu ka siis, kui lein varjutab rõõmu kaartidest ja kingitustest. Issand on mu tugevus ja mu kiituslaul, ja tema oli mulle päästjaks.