Tuulekell

Leinasin tol suvel abikaasat, kes oli vähktõve läbi igavikku kutsutud. Ühel kuumal päeval olin üksinda kodus, sest meie kaks tütart viibisid vanavanemate juures. Püüdsin muru niita, kuid niiduk keeldus töötamast ning ma läksin tüdinult majja. Ukse poole sammudes puhus kerge tuuleiil läbi aia ja pani tuulekella helisema. Hetkeks arvasin kuulvat ühe vana vaimuliku laulu algusnoote ja see julgustas mind – Jumal on oma Vaimu läbi minuga. Olen palju mõelnud “vaiale Pauluse ihus”. Me ei tea, milles oli asi, kuid üks on selge: see tekitas Paulusele valu. Ta palus kolm korda Issandal see kõrvaldada, kuid sai vastuseks: „Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.” Ka minu elukogemus on kinnitanud, et Jumala armust piisab alati. Kui usaldame tema armastust, saame kogeda õnnistusi. Vahel kannatused tulevad ja lähevad, vahel jäävad meie ellu. Igal juhul annab Jumala imeline arm põhjust rõõmustamiseks.