Homne päev

Alustan oma päeva tavaliselt väga vara. Istun ülakorruse akna alla, loen vaimulikke mõtisklusi ja vaatan aeda, mille taga kõrgub tume mets. Kui lehed on langenud, mõjuvad puude siluetid veidi ähvardavalt. Sügisene aeg paneb mind küsima: “Kuidas tulen toime läheneva vanadusega? Kas tervis peab vastu? Kas suudan oma arveid maksta?” Peagi ilmuvad horisondile esimesed tõusva päikese kiired, taevas lööb helendama ja maailma täidab uue päeva valgus. Imetledes Jumala kaunist loomingut meenuvad Jumala tõotused ning mu süda täitub rahuga. Jeesus julgustab meid mitte muretsema (Mt 6:25). Muretsemisel on laastavad tagajärjed – me ei suuda selgelt mõelda, töö on häiritud ja tervis kannatab. Lisaks rikub see meie usaldavat suhet Jumalaga, sest kõigepealt peaksime otsima Jumala riiki. Kui tulevikuplaanide tegemine on mõistlik, siis ette muretsemine on ajaraiskamine. Me ei tea, mida tulevik toob, kuid me saame alati usaldada Issandat, kes viib meid läbi igast pimedast orust.